Suomeksi

KINDRAL JOHAN LAIDONERI KÕNE TALLINNA OHVITSERIKASIINOS 1.1.1940

    Härrad ohvitserid. Lubage teile kõigile soovida head ja õnnelikku uut aastat. Praegusel raskel ja tõsisel sõjaajal, kus määratu suured riigid on omavahel hiigla võitluses ja kus see võitlus arusaadavalt riivab ka meid ja seab meid väga tõsiste olukordade ette, on selge, et meie ei saa uuest aastast muretult loota, et see peaks olema meile kerge. Ümberpöördult, meie peame täie tõsidusega vaatama tulevikku ja seda ka arvestama. Meie võiksime nii öelda analüüsida seisukorda ja soovida, et tulevane aasta meie riigile ja rahvale ei oleks halvem, kui seda oli läinud aasta. Läinud aasta nagu teie kõik teate, oli mitte ainult meie ajaloos, vaid seniajani kogu Euroopa ajaloos, määratu suureks pöördepunktiks.

    Pärast suurt Maailmasõda 20 aastat Euroopa elas rahus, kuid siis tekkisid uued võimud, mõned riigid muutusid tugevamaks kui nad välja tulid Maailmasõjast. Ja nagu teie teate, uus suur sõda puhkes lahti. Meid, arusaadavalt ka kõiki teisi väikeriikisid, pidi see tabama ja tabaski. Suure Maailmasõja ajal oli nõnda, et väikesed riigid, kellel õnnestus jääda väljaspoole suurt sõda, elasid sõja üle võrd­lemisi kergelt. Nüüd aga on sõjamasin nõnda korraldatud suurriikide vahel, et ta tabab tahes-tahtmata ka kõiki neid, kes jäävad väljaspoole sõda, eraldi aga väikeriikisid. Oli siis ju selge, et uus sõda tahes-tahtmata pidi ka meile tooma raskusi. Lugupeetud sõjaväelased, nagu teie teate, - see tuli ja tuleb meil ka arvestada ning seepärast polegi see meile absoluutselt üllatuseks.

    Kui nüüd vaatame tagasi, siis näeme, et sõja esimeseks ohvriks langes Poola. See oli suureks ootamatuseks kogu ilmale, et nii kiire ajaga võrdlemisi tugev riik sai maakaardilt nii kui ära pühitud. Ja see oli ka arusaadav, sest ühest küljest Poola sattus esimesena hästikorraldatud Saksa sõjalise jõu ja teisest küljest oma idanaabri löögi alla. Kui üht riiki atakeeritakse kahelt poolt, siis on ju selge, et vastupanu ei või kaua kesta.

    Mäletan neid aegu, mil pärast meie rahulepingu sõlmimist ettevaatlikud poliitikategelased ütlesid, et mitte ainult Eesti, vaid ka teiste uute riikide saatus võib üsna kindel olla vaid niikaua, kuni lahti puhkeb uus sõda. Ja arusaadavalt need, need ettevaatlikud ja kogenenud poliitika­ tegelased ütlesid seda ka päris tõsiselt ja nad ei ole palju eksinud, sest nagu teada, üks uus riik, nimelt Tshehhoslovakkia - kadus juba enne suure sõja lahtipuhkemise. Teine uus, võrdlemisi suur riik - Poola, kadus kohe peale sõja lahtipuhkemise. Ka meil oli teatav hädaoht ja ka meie oleksime võinud sattuda esimesena mitte küll Saksa, vaid meie idanaabri löögi alla.

    Meie sõjaväelased, meie võtame asja reaalselt ja teame, et Nõukogude Liidule - nii nagu nende praegused tegelased seda ka ise ütlevad on nad 20 aasta eest sunnitud olnud tegema teiste riikidega niisuguseid lepinguid, mis neile kasulikud polnud, nad on sunnitud olnud igalpool järele andma, sest nende seesmine olukord tol ajal oli äärmiselt raske, nad ise olid kodusõjas, ka väljaspoolt avaldati neile survet, - need lepingud, mis nad tol ajal tegid, ei olnud kasulikud. Ja kui nüüd korraga tekkis Euroopas seisukord, kus meie idanaaber, Nõukogude Liit sattus niisugusesse heasse polii­tilisse seisukorda, millist temal polnud enam tuhandeid aastaid ja kus Euroopa suurriigid on omavahel sõjas elu ja surma peale, siis on üsna loomulik, et Nõukogude Liit tahtis kasutada seda seisukorda ja parandada üht ja teist oma välispoliitilises olukorras, mida ta ei saanud teha 20 aastat tagasi. Ja sellest tingituna ning selle järeldusena tuligi teatav surve naabritele ja ka meie peale. Kõik meie teame, ja ma ütlen seda otse­ kohe, et see oli surve. Aga samal ajal peame siiski tunnistama päris otsekoheselt, et meil jäi Nõukogude Liidu poolt täielik valik, kas astuda sõjalisse konflikti või sõlmida vastastikune abistamise ja koostöö pakt. Nii et meile jäi valida, millist teed mööda minna. Paistab ja ka siis paistis, ja ma olen samal arvamisel, et Nõukogude Liit eelistas viimast, nimelt sõlmida pakti.

    Mispärast ja kuidas see tuli, et just meie sattusime nii öelda esime­sena selle surve ja löögi alla?

    Kuid tõepoolest ei olnud see esimene löök või surve, vaid meie peame arvestama ka Nõukogude Vene geograafilist seisukorda, sest Nõukogude Liidule on tarvilik väljapääs Balti merele. See väljapääs on temal Leningradi kaudu olemas. Peab tunnistama, et 20 aasta jooksul Nõukogude Liidu territoorium on meist kaugemale läinud ja see on meile õnneks. Nõukogude Liidu pealinnaks on nüüd Moskva. Kui selleks aga oleks olnud Leningrad, siis oleks surve mitte üksi meil, vaid kõigil Balti riikidel resoluutsem ja see asjaolu on jällegi meile kasuks. Sellele vaatamata Leningrad on ja jääb ikkagi määratu suureks linnaks, ligi 5 miljoni elanikuga, määratu suure tööstusega. Praegu on Leningradis väga ja väga suur protsent sõjatööstust. Seepärast on ka loomulik, et Leningrad on huvitatud oma julgeoleku küsimusest ja väljapääsu teest Baltimerele. Ja seepärast tuligi siis survet avaldada, et kindlustada oma positsiooni ning see oligi põhjuseks, mispärast meie, kui kõige lähedasemad Leningradile, olime esimesed. Aga tõepoolest, mis tähendab see, et meie olime esimesed? Eesti, Läti ja Leeduga pakti sõlmimise vahel oli vaid mõned päevad, nii et kogu see asi tabas Balti riike peaaegu ühe korraga.

    Meie peame teadlikud olema selles, et kui oleksime läinud konflikti Nõukogude Liiduga, siis oleksime olnud ja jäänud täielikult üksinda, sest peale katastroofi Poolaga terve maailm sattus ärevusse ja kartusse, et unustati kõiksugused moraalsed kohustused ja lubadused. Ja pealegi kõik teavad, et see, mis praegu käimas, pole võitlus ühe või teise riigi vahel, vaid võitlus kahe suurvõimu vahel. Suur sõda on käimas praegu ühelt poolt Inglismaa koos Prantsusmaaga Saksa vahel.

    Meie valisimegi selle tee, et sõlmisime vastastikuse abistamise ja koostöö lepingu Nõukogude Liiduga ja olen kindel, et meie tegime seda väga targasti. Mida meie sellega saavutasime? Nimelt seda, et meie ei ole sattunud esimesena löögi alla suurriigi poolt, nii nagu niisugusesse sei­ sukorda sattus Poola. Esimene löök on meist mööda läinud. Ja sellel on väga suur tähtsus. Aga võib olla meil õnnestub seetõttu, et sõlmisime vastastikuse abistamise ja koostöö lepingu Nõukogude Liiduga, välja jääda sõjalisest konfliktist ka tulevikus. See on aga alles küsimusmärgi all, sest tulevik on tume.

    Praegu on niisugune aeg, kus keegi ei mõista mõne kuugi peale ette öelda, kuidas sündmused kujunevad ja seepärast ei saa kuidagiviisi kaugeleulatuvaid oletusi teha.

    Aga siiski ma tahaksin täna teie tähelepanu kinni pidada mõneks mi­nutiks ja analüüsida seisukorda ning selgitada, mis meid võib oodata ühest või teisest küljest ja kuidas peaksime lühidalt karakteriseerima praegu käimasolevat suurt sõda. Võitlus on kahe määratu suure ilmariigi vahel käimas, - ühelt poolt Inglismaa koos Prantsusmaaga, teiselt poolt Saksa vahel. Sõjapuhkemiseks võib kõiksuguseid põhjusi ja ilmavaateid ette tuua. Ühed ütlevad, et sakslased läksid Danzigit ära võtma, teised ütlevad, et põh­juseks oli Tshehhoslovakkia, ja Poola. Peapõhjus on aga ikkagi see, et Saksa riik läks niivõrd tugevaks, missugune olukord on vastuvõtmatu Inglismaale ja Saksa muutus Inglismaale hädaohtlikuks. See on sõjapuhkemise peamine põhjus. Ja praegu on võitlus elu ja surma peale. Küll on mujal, näiteks Itaalias, püütud rahust rääkida, kuid nagu teie teate, Briti pea­ minister ütles ühes oma kõnes otsekohe välja, et Saksamaa peab hävitatud saama ja Hitler ütles, et tulevane aasta peab otsustama, kas Saksamaa jääb või ta kaotab. Kui kaks suurvõimu niiviisi on üksteisega elu ja surma peal võitluses, siis loomulikult nad tõmbavad ja tahavad tõmmata kaasa kõiki teisi, - see on päris selge. Ja kumb siis võidukalt välja tuleb, seda ei saa keegi ette öelda. Teame, et Saksa sõjaline organisatsioon paistab olema tugevam kui teistel suurrikidel. Teisest küljest teame, et materjaalsed jõud on lääneriikidel tugevamad ja suuremad kui Saksal. Teame, et neil toormaterjalidest puudus ei ole, mille puudus Saksas end tunda annab.

    Ma tooksin selles asjas mõned konkreetsed näited Eesti elust. Enne sõda mineval aastaalgul andsime tellimisi Britile, Saksale, Prantsusmaale jne. Kõige varem oli antud tellimine Prantsusmaale. Ja 2. septembril, pange tähele, Prantsusmaa oli esimene, kes deklareeris, et ta ei saa meie telli­mist täita. Prantsusmaal peaks olema materjali küllalt, kuid ta siiski ei täitnud tellimist. Läks mõni aeg mööda, ka Suur-Britannia ütles üles meie tellimise. See on näiteks toodud selle kohta, kuidas meie üksi oleme. Seni ajani ainult Saksamaa täidab meie tellimisi, kuna neid täita ei saanud Prantsusmaa ja Inglismaa. Ma ei tahaks uskuda, et neil midagi meie vastu oli, meie vahekord oli hea, kuid sellest ei aita.

    Praegu on igatahes võitlus elu ja surma peale ja loomulikult suur­riigid teatavas mõttes katsuvad omalt poolt juhtida nõnda, et ka teisi riike võitlusse tõmmata.

    Ja nüüd läheme olukorra juurde, mis meid täielikult ümbritseb. Tea­tavasti Saksa majanduslik ümberpiiramine ei õnnestunud, - Saksa sõlmis kokkuleppe Nõukogude Liiduga. Sellega tõmmati kriips Saksa ümberpiiramise poliitikale ja praegu on Saksamaale vaba idast, teatavate toorainete saa­mine põhjariikidest Läänemere kaudu ja lõunapool Balkanist ja Itaaliast. Aga see ei tähenda, et seepärast Suur-Britannia oma ülesannetest lahti oleks öelnud, - ta on niivõrd tugev, hästiorganiseeritud ja korraldatud, et saab võitlust jatkata täie jõuga ja loomulikult ta saab kõik tegema, et Saksat kahjustada. Mereblokaad on välja kuulutatud nii suures ulatuses, mida ajalugu seni ei tunne. Ta katsub ära lõigata Saksa varustamisteed ja allikad, sest Saksa kõige nõrgem külg on materjaalne puudus. Üheks nii­suguseks aktsiooniks on Baltimeri. Baltimere kaudu saab Saksa praegu Skandinaaviast rauamulda ja metsasaadusi ja teisi aineid, eraldi toitaineid Balti riikidest. Loomulikult Suur-Britannia hea meelega näeks, et siin sõda lahti puhkeks ja ära lõigataks ühendus Saksa varustamise baasidega. Selles seisab hädaoht lähemas tulevikus. Meie ei või öelda, et oleme suut­ nud kõrvaldada sõjakeerisesse sattumise võimaluse. Mul oli Moskvas külaskäigu puhul juhus rääkida Nõukogude Liidu juhtivate riigitegelastega ja nad deklareerisid, et nemad tahavad kõik selleks teha, et nad suure sõja sisse ei saaks kistud. See on praeguse Venemaa üheks ülesandeks. Mina aga panin enda poolt küsimuse, kas see teil läheb korda ja kas teie suudate seda, sest et on väga palju teisi, kes seda tahavad ja et selleks pannakse kõik ratad käima, et sõjaulatus laieneks. Baltimeri on üheks põhjuseks. Mulle vastasid nad, et loodavad ära hoida suurde sõjakonflikti sattumast.

    Järgmise suure tähtsusega küsimus on Soome konflikt. Teie teate kõik, kuidas Nõukogude Liit tegi Soomele samasuguse ettepaneku nagu meile. Soome tundes end tugevana oli kindel arvamises, et Nõukogude Liit teda ei puu­duta ja et Nõukogude Liidul niisuguseid huve ei ole Soome suhtes, nagu temal on Balti riikides.

    Meile paistis kohe, et niisugune deklaratsioon on ebaõige. Niisugused enesekaitse huvid, nagu Nõukogude Liidul on Balti riikide suhtes, on temal ka Soomes. Läänemeri on kaitstud siis, kui need riigid, mis on Läänemere idakaldail, läheksid Vene vastase kilda. Ütlen seda otsekohe ja seepärast ei olnud strateegiliselt mingit vahet meie, Läti ja Leedu ning Soome vahel. Meid aga see puudutab väga ja siin ongi raskuspunkt.

    Soome konflikt puudutab meid kahest küljest: 1) meie vahekord Soomega ja 2) strateegiline seisukord. Kumb on raskem? Paistab et viimane on raskem, sest lääneriigid tahaksid praegu näha, et Baltimeri muutuks üldiseks sõja tallermaaks ja et lõigataks ära Saksamaast tema varustamise baasid, mida endast kujutavad Skandinaavia ja Balti riigid ühes Soomega. See on loomulik Briti impeeriumi praegune huvi ja seepärast näemegi, et Soomet väljaspoolt väga erutataksegi tugevale vastupanule, - kuid Soome on isegi kaunis tugev.

    Nagu ma eelpool tähendasin, Soome küsimus puudutab meid kahest küljest ja siin ei saa keegi olla absoluutselt kõikteadja ja ettenägija. Peame natu­kene tagasi ajalukku vaatama. Meie võitlesime Vabadussõja ajal. Sõda ei ol­ nud siis üldmasstaabis suur aga meie kohta küllalt suur ja meie vaatasime kindlalt tulevikku ja teadsime päris selgesti, missugune seisukord võib meid uuesti ähvardada. Ja meie olime esimesed, kes hakkasime 1920/21 aastal liitu moodustama uuestisündinud riikide vahel, mis tekkisid pärast suurt Ilmasõda Baltimere kallastel - Eesti, Soome, Läti, Leedu ja Poola vahel. See oli meie idee. Oli ka teisi riike, kes sellest aru said, et peame ühinema, moodustades ühise bloki, muutudes stabiilseks elemendiks ja rahu ga­rantiiks. Vastav leping sai 1921.a. isegi paragrafitseeritud. Soome saadik Holsti oli ka selle idee pooldaja, kuid Soome oli siiski esimene, kes sellest liidust välja astus ja Holsti tagandati omalt kohalt. Paragrafitseerimine oli täielikult valmis, kuid soomlased ütlesid, et Balti riikide seisukord on ähvardav, kuna Soomet keegi ei ähvarda ja seepärast jäävad nad sellest lepingust välja. Järgmisena ütles liidust ära Leedu. Leedulased ütlesid,et meie kõige suurem vaenlane on Poola. Poola ütles, et kui jäävad järele ai­ nult Läti ja Eesti, siis on liiduks vähe. Ka Poola ütles ära.

    Seega jäi järele Eesti ja Läti vastastikune abistamise leping. See oli minu arusaa­mise järgi väärsamm Leedu ja Soome poolt.

    Nüüd algas rahuaegne töö. Tegime kõik selleks, et häid vahekordi hoida oma naabritega. Soomlased aitasid meid vabadussõjas. Meil oli teatav pind soomlaste juures olemas, meie rõhutasime seda ja see andis teatavaid taga­järgi. Kuid teisest küljest peab ütlema, et soomlased vaatasid meie peale kogu aeg ülevalt alla. Meie saime sellest küll aru, et meie olime väiksemad ja et meie seisukord on raskem, kuid meie ei pannud käike seda nii väga pahaks ja tegime oma tööd edasi. Siis tuli ajajärk, kus vahekord Soomega de facto muutus kaunis heaks. Need olid 1933, eriti aga 1934 ja 1935 ning 1936 aastad. Pean ütlema, et tol ajal oli Soome riigi juhtival kohal pre­sident Svinhuvud, Kui ta 1934.a, Eestit külastas, siis ta jutuajamises ütles otsekohe, - ta teadis, et meil oli siis eriti raske olukord, - teie teate, kui palju on Soomes inimesi selle vastu, et ma Eestisse sõitsin, aga ma saan aru, et meie peame koos töötama. Selles mõttes oli ta ettenägelik poliitika­ mees. Siis olid vastastikkused visiidid jne. Ja kõik see kestis niikaua kui Soome riigi eesotsas oli president Svinhuvud ja kui tema asemele tuli teine isik. Soome riigijuhtide vahetusel Soome võttis teise kursi.

    Ja pealegi ka suurriikide vahekorras hakkas selguma, et konflikt on tulemas. Ja selle tagajärjel väikeriigid otsekohe hakkasid mõtlema, kuhu ja kelle poole orienteeruda. Ja Soome orientatsioon läks siis Skandinaavia riikide poole. Teate isegi, et paari aasta eest Eesti Vabariigi President käis Soomes külas, kuna Soome president ei saanud Eestisse tulla, kord oli ta haige, kord polnud tal aega jne., kuigi ta ka tõeliselt kord haige oli.

    Nüüd oli ka meil mitmesuguseid arvamisi Eestis. Meil oli inimesi, kes arvasid, et oleksime pidanud Soome appi kutsuma. Meie katsusime kõik teha, mis võimalik. Kui meil kriitilised ajad olid septembrikuul, siis Soome välis­minister ei leidnud võimalust vastu võtta Eesti saadikut ja viimane sai ju­ tule ühe osakonna direktori juurde, kas seletas väga pikalt ja selgelt, et Soome ei saa midagi Eesti kasuks teha. Kõik need jutud, et Soome on meile oma abi pakkunud on puha tühi jutt ja otsekohene vale.

    Ei ole midagi sarnast olnud, vaid ümberpöördult - Soome ütles katergooriliselt, et tema midagi meie heaks ei saa teha. Soome seisukoht enda suhtes on niisugune, et neil ida poolt hädaohtu ei ole. Ja nõnda see asi läkski. Meil oli küll arusaamine, et Leningrad mitte ainult lõunapoolt ei kaitsta, vaid ka põhjapoolt ja et Soome piir on seal ligemal kui Eesti oma. Soome oli aga teisel arvamisel ja temale lubati väljaspoolt väga palju abi. Praegu paistab, et see abi on ainult moraalne. Teie mäletate, Stokholmis oli Skandinaavia riigipeade konverents, kus neid küsimusi käsitati. Minu arva­tes sõjaliselt võttes praegu Soomet ei abista moraalne ega materjaalne abi, vaid Soomele on tingimata tarvis vereabi. Aga vereabi ei anna keegi.

    Ja nii siis olemegi Soome ja Nõukogude Liidu vahelise konflikti juures. On päris arusaadav, et Nõukogude Liit praegu tahab kasutada sood­ sat olukorda, mis temal on ja kui ta seda ei tahaks, siis võiksime öelda, et ta töötab oma huvide vastu. Poliitikas peame ka teiste, isegi vastase huvidest aru saama ja neid aktsepteerima. Kui alati ainult enda seisukorda üles tõsta, siis satume lõpuks oma mõtetes läbipääsmatusse ummikusse. Kui Nõukogude Liit on Soomega konflikti läinud, siis peab arva­ma, et ta nüüd enam nii kergesti ei tagane. Soomele on igalt poolt palju kaasabi lubatud. Kahjuks, nagu me eelpool tähendasid, see on ainult relvade ja raha nõol, vereabi pole aga keegi andnud. Taani ja Norra on selgesti seda öelnud.

    Kui Soome konflikt oli alles algstadiumis ja kui läbirääkimised olid käimas teraval kujul, siis tuli minu juurde üks Rootsi riigi esindaja. Ta tuli minu juurde rootsi ministri ja teiste rootsi tegelaste, kellega olin töötanud Rahvasteliidus, ülesandel küsima, mida mina arvan Soome konfliktist ja mida kavatseb Eesti selles asjas. Mina vastasin nii, nagu ma teile eelpool rääkisin ja kui olin vastand, siis panin talle ka enda poolt küsimuse, mida teeb siis Rootsi. Tema ütles, et Rootsi annab küll rahalist ja materjaalset abi ja võib-olla lubab minna oma vabatahtlikke, kuid minu küsimusele, kas Rootsi astub välja ka sõjaliselt, vastas ta - jutuajamine oli saksa keeles "ausgeschlossen". Ja ega rootslased seda ei salga. Nüüd on siis Soomes raske draama käimas.

    Mispärast ma praegu seda kõike siin nii pikalt puudutan? Seepärast paljud arvavad, et ka meie oleme selles süüdi ja et meie vahekorrad Soo­mega küllalt tihedad polnud. Ma pean ütlema, meie tegime kõik, et vahe­kord Soomega oleks hea. Teie teate, kui palju hõimutööd on tehtud rahvaste vahel. Aga see ei tähenda, kui hõimukontserdid on soojad ja rahvaliikmed üksteisegse hästi suhtuvad, et siis ka võimukandjate vahel oleksid vahe­korrad südamlikud. Meie oleme kõik teinud, et meie vahekord Soomega oleks hea. Kahjuks see aga nõnda ei ole läinud.

    On selge, et praegu meie ei tohi ajada kellegi teise riigi poliiti­kat, vaid meie oma riigi ja rahva pärast peame ajama oma Eesti poliitikat. On täiesti ebaõige ja ekslik poliitika orienteeruda kord ühele, kord teisele poole. Teatavatel momentidel, nagu seda on praegune aeg, peame olema ego­istlikud ja ajama oma rahva ja riigi poliitikat ja see peab olema meie positsiooniks. Praeguses Soome ja Nõukogude Liidu vahelises konfliktis tuleb täiesti kõrvale jätta küsimus, kas sellest välja tuleb võitjana.

    Üks on selge, meie ei saa ajada niisugust poliitikat, et nüüd kor­raga hakkame millegagi uuesti peale ja nimelt aktsiooni Soome kasuks. Kui seda ei saanud teha siis, kui olid võimalused ja kui Soome seda ise vastu ei võtnud, kui Soome jäi selles kontaktis külmaks, kui ta seletas, et tema huvi ei ole meil ja et Balti riigid peavad nii-kui-nii kord muu­tuma Vene provintsiks, ja et Soomel on teised huvid, nimelt Skandinaavia riigid, siis pole sinna enam midagi parata. Nüüd on aga Soome seisukoht muutunud, nüüd heidetakse meile ette - ma meelega peatun selle küsimuse juures pikemalt - et meie ei lähe Soomele appi. Meie ei ole kohustatud Soomele appi minema. Kui Soome meiega koostööst ära ütles, kuidas saame talle siis appi minna. Ja ega meie ei saa hakata lepinguid murdma, mida oleme sõlminud Nõukogude Liiduga. See ei oleks meile kasuks.

    Nagu tähendasin juba, tekib teine küsimus, kas Soome ja Nõukogude Liidu konflikt jääb lokaalseks konfliktiks. Suured mõjutused on käimas selleks, et teha seda üldiseks. Ja selles on suur hädaoht. Kui Suur-Britannial läheb korda asja niikaugele viia, et Rootsi vahele astub, ja see on Soomele kasuks, siis on Euroopas paralleelselt kaks suurt sõda: ühelt poolt Inglise ja Saksa, teiselt poolt Venemaa ja Soome-Rootsi vahel.

    Aga kas saab kaua olla kaht suurt paralleelset sõda? Selle tagajärjel Baltimeri muutuks otseseks sõjatallermaaks. Seega Saksa kaotaks oma varustamise baasid. Briti impeeriumile oleks see kasuks, meile aga hädaohtlik ja see tõmbaks meie territooriumi ja mererannad otseseks sõjatallermaaks. See on hädaoht­lik ja võimalik moment tulevase aasta jooksul. Praegu ei oska ette öelda, kuid praegu paistab, et Rootsi ei taha sõtta minna, kuigi ta saadab vaba­tahtlikke Soome, kuid mina ei usu, et Rootsi vabatahtlikud suurt ja tõhusat abi Soomele pakuksid. Meil on kogemusi rootslastega Vabadussõjast ja nemad olid otsekoheselt öeldud nõrgad, meie sõjas neid lahingusse ei läinudki. Meie usume, et nad on nüüd paremad. Siis on veel üks imelik nähe, nimelt anti teada, et mitusada Rootsi vabatahtlikku on läinud Soome, oleks hea, kui neid mitu tuhat oleks läinud. Aga mis abi suudavad need mitusada Soomele anda.

    Nagu teada, Saksa huviks ei ole Baltimere muutumine otseseks sõja­ tallermaaks. See pole ka Nõukogude Liidu huviks. Selles mõttes Eesti riigi huvid käivad Nõukogude Liiduga praegu täiesti paralleelselt ja päris kind­ lasti paistab, et see ka tulevikus pole teisiti.

    Kui paradoksaalselt väljenduda, siis peab küsima, millal suur sõda õieti algab? Eile käis ajalehtedest läbi üks telegramm, mille üle päris sü­damest naersin, selle kohta, et esimene Briti sõdur on Maginot liinil langenud ja et ta on maetud suurte auavaldustega. Kujutage nüüd ette nende armetute poolakate meeleolu, kes lootsid Britilt nii tõhusat abi. Muidugi nad ei saa­ nud aru Briti seisukohast, et ta ei saanud seda anda. Meie teame, et Poolast tulevad praegu rasked andmed ja et seal on käimas suur draama. Kujutage nüüd ette, kui poolakad kuulevad, et alles esimene Briti sõdur on sõjas langenud ja auga maetud.

    Kui kord suur sõda on alanud, ega siis ei teki niipea küsimus rahust. Ja ega siin ei ole tegemist Nõukogude Liidu, Poola ega Soome küsimustega, vaid küsimus seisab selles, kumb jääb - kas Saksa või Briti impeerium. On selgunud, et need üksteise kõrval ei saa enam elada ja et üks peab tingi­mata hävinema ja ühel neist ei ole enam eluruumi.

    Kui kujutleme, et sõda läheb pikale või et ta lõpeb rutem ja et Briti purustab Saksamaa, siis keegi ei tea, kuidas Ida-Euroopas sündmused lähevad ja et Baltimere ümbrus võib muutuda sõjatallermaaks. Meie ei tea, kuidas siis Nõukogude Liidu vahekorrad muutuvad. Kujutelge, et Saksamaa purustab Suur-Britannia, missugused järeldused siis tekkivad, kas siis ei teki konflikti idaruumis. Kujutlege, et sõda läheb pikaks, kumbki sõdiv pool ei saa ülekaalu. Siis on võimlus, et sõda läheb veelgi suuremaks. Kuidas ka ei vaata, igatahes meil ei maksa teha illusioone, et oleme juba sõjast üle saanud. See oleks seisukoha liig kergelt hindamine. Võib olla on meil alles suured raskused veel ees.

    Kuid teatava rahuldustundega võime siiski vaadata tagasi tehtud tööle. Esiteks meie idanaabri poolt esimese löögi alla ei sattunud. Sellega aga pole öeldud, et sõda meile ei tule. Meie teame, et meie idanaaber, kellega meie koos töötame, et taha sõja laienemist. Kas aga temal läheb korda lo­kaliseerida konflikti, seda nad isegi ei tea. Aga üks on selge, et Nõuko­gude Liit ei taha saada kistud suurde söjakonflikti. See väikene Soome-Nõukogude Liidu vaheline konflikt on möödaminev ja väikene nähe.

    Meil on ees küllalt rasked ja tõsised ajad ja need, kes tihti räuskavad ja ütlevad, mispärast kohe löödama ei hakatud ja miks ei mindud Soomele appi, minu härrad, meie kohus on neile öelda: ärge räusake, pidage lõuad. Need kes räägivad, ei ole need, kes midagi kunagi teevad. Mitte iial pole sõnategijad teoinimesed. Teiseks meie peame ajama oma Eesti riigi ja rahva poliitikat. Meie ülesanne on oma riiki ja rahvast välja viia sõjakonfliktist tervena ja alles hoida oma riiklikke korraldusi, organisatsioone ja institutsioone. Üks asi aga on kindel, kuigi meie puutumata tuleksime sõjast välja, et meie pärast sõda oleksime tingimata vaesemad kui praegu. Tuleviku suhtes ei maksa meil illusioone teha, sest võib tulla momente, kus ka meie peame relvad kätte võtma. Olukord on niivõrd keeruline, et raske oleks siin midagi ette öelda. Olukord võib ka niisugu­ seks kujuneda, et meie sattume just esimesena löögi alla.

    Missugused järeldused peame kõigest sellest tegama? Kõigepealt meie elu läheb kitsamaks, materjaalsed raskused tulevad mitte üksi meil, vaid kõikjal.

    Meil valitseb aga halb ja ebaõige mentaliteet, et kuigi igalpool mujal on raskused, siis peab meil kõik olema hea. Teie vanemad sõjaväe juhid, peate teadma ja olete kohustatud ütlema seda ka teistele, et ajad lähevad raskemaks ja et kõigil tuleb ohvreid kanda ja elu kitsamaks tõmmata. Ega kuskil pole ette kirjutatud, et peame jõukalt ja hästi elama, vaid ka meil tuleb oma elu kokku tõmmata.

    Peame arvestama ka sõjalise konflikti sattumise võimalust. Mis on selle tagajärg? Peame oma riiki sisemiselt tugevamaks tegema ja kõik tegema sel­leks, et meil sõjaline organisatsioon oleks tugev. Ja õnnelikul viisil praegu samal arvamisel on ka meie idanaaber, kellega koos töötame ja tema teeb kõik selleks, et oma sõjalist jõudu tugevdada ning näeb hääme elega seda, et need riigid, kelledega ta koos töötab, oleksid sõjaliselt tugevad. Ja see on arusaadav. Meie peame vaatama mitte üksi oma seisukorrale, vaid ka Nõu­kogude Liidule, kellel on küllalt riisikot sattuda sõjalisse tegevusse. Seepärast peame oma sõjalist jõudu korraldama ja järk-järgult tugevamaks muutuma niipalju, kui seda lubavad meie materjaalsed, ainelised ja vaimsed jõud.

    Kokku võttes, minu härrad, ma meelega täna uue aasta esimesel päe­val tahtsin selgitada teile, kui meie vanematele sõjaväejuhtidele, seda seisukorda niipalju, kui seda ette näha saab ja järeldusi teha võib. Meie oleme peaaegu ühe raske aasta üle elanud, sest raskused algasid juba mineval kevadel. Teie mäletate demonstratsioone Ülestõusmise pühade ajal. Meie olime terve aasta nagu surve all. Meil läks korda survet teatavas mõttes kõrval­dada ja leida oma suure idanaabriga koostöö võimalusi. Ja meie usume, et see koostöö lojaalselt mõlemalt poolt jatkub. Ja see on positiivne samm. Raske oli see aasta küll, kuid meie oleme selle siiski üle elanud ja õnnelikult, välja arvatud väikesed materjaalsed kaotused. Meie teame hästi mida tähendab otsene sõda ja nüüd näeme seda oma põhjanaabri juures, olgugi et temal on mitmed tegurid võrreldes meiega head: näiteks oma rahva arvult on ta meist kolm korda, maa-ala poolest - kaheksa korda suurem ja maa-ala on teatavaks kaitseks.

    Aastaaeg on praegu ka ebasoodne pealetungijale. Sellele vaatamata, et Rootsi ei anna otsekohe sõjalist abi Soomele, ta saab abi igalt poolt nii moraalselt kui ka aineliselt. Kõigele sellele vaa­tamata on olukord Soomes ikka raske. Nõukogude Liidu võimalused on seejuures aga palju suuremad. On ikkagi halb, kui üks väikene riik satub sõjalisse konflikti. Niisugune oli ka Poola saatus. Poola ise ei tahtnud uskuda, et ta - vulgaarselt öeldes 35-milj. elanikuga riigi kohta - võis sattuda nii öelda esimeseks katsejäneseks. Kas Poola ajaloos sel kujul uuesti kordub, seda on raske öelda, sest ajaloos vaevalt midagi puudub. Kõik need head lubadused tulevikuks on ikkagi vaid lubadused ja vahepeal võib palju sündida ja muutuda.

    Meie oleme aga koostöö võimaluse leidnud Nõukogude Liiduga, esimene löök on meist mööda läinud ja selle üle võime olla õnnelikud ja uhked. Aga selles asjas olid ka omad raskused. Aga kas tahame, et meil peaks kerge olema, kui ümberringi on raskusi. Meie tuleviku raskused võivad veel suuremad olla. Teisest küljest meil aga ei tarvitse nii öelda nina norgu lasta, sest kui oleme teatavas hädaohus ja kui meie maa võib sattuda sõja tallermaaks, siis teised mittesõdijad, missuguses olukorras nemad praegu on? Võtke praegu näi­ teks Hollandi ja Belgia. Meie kohta öeldakse, et teil on vastase sõjavägi sees. Mina ütlen, meil on selle riigi sõjavägi sees, kellega tahame koos töö­ tada. Belgias ja Hollandis lendavad aga iga päev nende peade kohal võõrad lennukid ja keegi ei küsi sellest. Meie ei tea, kuidas suur sõjaline konflikt laheneb ja missuguse ulatuse ta võtab.

    Lepingus olemine Nõukogude Liiduga, kelle eesmärk on mitte lasta end kiskuda suurde sõtta, on suureks positiivseks elemendiks ja teguriks, mida peame hindama ning võtma täie usaldusega. See on täiesti loogiline. Ja kui meil tulevikus õnnestub vältida suurt sõjalist konflikti ja meie maad säästa sõja tallermaaks muutumisest ning säilitada riiklikud organisatsioonid ja institutsioonid, ning oma sõjavägi, siis võime öelda ja Jumalat tänada, et meil läks hästi.

    Nüüd võidakse öelda, et meie pole enam absoluutselt suveräänsed ja iseseisvad. Tulevikus, pärast suure sõjalise konflikti lõppemist võib kind­lasti öelda, et riigid peavad oma absoluutsest iseseisvusest lahti ütlema ja konföderatiivsesse vahekorda astuma. Kui seda ei tehta, siis sõda läheb niikaugele, et jääb maailmast ainult üks rusude hunnik, kõik kaob. Ja see­ pärast meie ülesanne on ennast hoida, kuid siiski valmis olla, kui peaks sõjaks minema ja oma riiki kaitsta koos nendega, kellel on meiega ühesugused huvid. Peame seda otsekoheselt ütlema ja seda ka teostama.

    Ma vabandan, et minu kõne on nii pikale läinud, kuid ega meie iga­ päev koos ei ole, sündmused on tähtsad, et neid analüüsida. Kordan veel kord, meie võime rahul olla läinud aastaga, mis oli küllalt raske mitte üksi meile, vaid kogu ilmale. Meie võime vaadata tulevikku kindlalt, kuid mitte illusioonidega, et kõik hädaohud on meist mööda. Meie teame, et võivad tulla igasugused raskused, kuid võrreldes teistega on need ikkagi väiksemad ja neid võib üle elada. Meie peame valmis olema raskemateks aegadeks. Meie pole halvemas seisukorras, kui teised ja meie kohus on siiski tulevikule vastu minna kindlalt, julgelt ja rahulikult.

    Ja kõigepealt, mida ma siiski veel kord alla kriipsutan, on see, et peame oma tegudes, oma mõtlemisviisis ja kõnedes kõigepealt ajama Eesti riigi ja rahva poliitikat ja mitte avaldada oma sümpaatiat ja antipaatiat kord ühele, kord teisele poole, sest ega meie oma sümpaatia ja antipaatia avaldamisega kedagi ei riiva ja seepärast on see täiesti ülearune. Seda palun teid, mu härrad, endale teadmiseks võtta ja ka väeosades ning igal pool kokku puutudes teistele seda edasi anda, sest praegu pööratakse meie sõjaväe juhtidele suurt tähelepanu ja vaadatakse, kuidas nemad olukorda suhtuvad. Ja see on arusaadav ning seepärast teie peal lasub raske ja suur ülesanne mitte ennast ainult nii öelda heas vormis hoida, vaid teie peate seda ka kajastama oma ümbrusele. Kui sõjaväe juhid vaatavad julgelt ja kind­lalt tulevikku ja hindavad olukorda reaalselt, siis see kandub edasi ka teiste sekka ning läheb laiali, - ja see on teie ülesanne, mu härrad.

    Ma tulen veidi veel Soome küsimuse juurde tagasi. Ma eelpool nimetasin, et meil on teatavad raskused Soomega. Meie võime aga kindlad olla selles, et meie südametunnistus on siin puhas ja rahulik.

    Meie oleme kõik teinud, mis võimalik. Kui meid aga ei hinnata, siis pole midagi parata. Eks igal riigil ja rahval ole ka oma enesetunne. Ega ükski riik ei saa eksisteerida sellest, kui ta ennast teisele peale topib kui vaest sugulast, keda väga hea meelega ei taheta näha. Soomele oleme ka meie vaese sugulase osas. Sellega seletan nüüd ka Soome raadiojaama hüsteerilist väljaastumisi. Meie oleme oma poliitikat järjekindlalt ajanud, meie sihid ja jooned ei leid­nud seal vastuvõtmist. Teiselt poolt meie ei saanud teisiti teha ning ega meie pole praegu kohtunikud konfliktis Nõukogude Liidu ja Soome vahel. Meie oma vahekorra otsimises tundsime, et oleme üksi ning otsustasime julgelt ja kindlalt. Soome otsustas välja minnes oma seisukohast. Ma ei ütle, kas ta on hästi või halvasti teinud, kuid meie oleksime igatahes teisiti teinud, kuid soomlased tegid teisiti. Aga ega nüüd ei saa meilt keegi nõuda, et peak­ sime oma seisukohti muutma ja teisele poliitilisele joonele üle mi­nema. Ja seda peab päris julgelt välja ütlema ja see avaldab ümbruskonnale kindlust. Loodan, et teie selleks kõik kaasa aitate.

    Mineva aasta, nagu juba mitu korda tähendasin, oli raske, kuid oleme sellest välja tulnud paremini, kui arvata oli. Tulevikus on ajad tõsised, aga meil pole põhjust pead norgu lasta, vaid niisamuti läheme edasi julgesti. Absoluutset kindlustust tuleviku kohta pole ühelgi riigil ja rahval ja suur­ riigid samuti ei tea ette öelda oma tulevikku. Hitler on tulevase aasta kohta öelnud, et see peab otsustama, kas Saksamaa jääb või mitte. Kui ühe suurriigi juht seda oma riigi kohta ütleb, mida siis väikeriigid peavad üt­ lema. Mispärast peame end halvemini tundma. Läheme tulevikule julgelt ja kind­lalt vastu ning ajame Eesti riigi ja rahva poliitikat ning teeme kõik selleks, et meie sisemine kord, riiklikud organisatsioonid ja loomulikult ka sõjaline organisatsioon ja korraldus oleksid tugevamad.

    Meil on eeloleval aastal palju tööd ees. Tööd saab meil igatahes rohkem olema, kuid tööd meie ei karda. Tööks soovin Teile, mu härrad, edu, õnne ja head tervist.



Allikas: Soome Välisministeeriumi arhiiv. Soome Eesti saadik P.J. Hynnise kiri Soome Välisministeeriumile, 12.2.1940.

Report of the German Minister in Estonia Hans Frohwein to the German Foreign Ministry about a confidential discussion with General Laidoner in Tallinn, Jan 17, 1940. (Documents on German foreign policy 1918-1945. Washington, Department of State publication, 1954)

Talvisota